Kalad peavad muutma seda, kuidas nad pliidivad, et liikuda ülespoole ja alla vees. See on kriitiline, sest kui neil ei ole võimet iseenda paigutada vees, võiksid need kas kõik jääda järve põhja peale ligi või sankida või kõik pliidida selle pinnale. Kui see nii oleks, leidsid nad raskelt, kuidas ujuda ümber, otsida toitu ja hoiduda teiste loomade eest, kes võivad neid sööda. Õnneks on kalades oma anatoomia eraldi osa, mis aitab neil suurendada hüpotüüsi; seda nimetatakse gaasiki.
Gaasikius, mida kutsutakse kalades ujumokiuseks (põhimõtteliselt on see sama struktuur), on eriti õhuga taitud keskne keskkond paljudes kalades ja mõnes kurikus. Seda võib ette kujutada nagu väike ballon, mis täidetakse gaasiga, mida toodab ise kala. See gaas aitab kala olla stabiilseks vees. Mõnede kalade gaasikius on seotud nendevõrgaga, samal ajal kui teiste kalade juures on see vaba ujuma ja langedama. Kuid see organ on kalatele väga oluline – see aitab neil liikuda vees.
Kui kala soovib ujuda üles või langeda natuke alla, juhib see oma maha gaasi hulka. Kui kala lisab oma mahasse rohkem gaasi, muutub see veeretavamaks ja nad hakkavad tõusma veskipilve läbi. Kuid kui see puhkab piisavalt gaasi oma mahast ära, deflekteerib see ja muutub tiheks-võrreldes-veega-ja-langeb põhja. Kaladel on erilised muskulid ja nervid, mis omardavad gaasimahat ning lubavad neil seda teha. Need muskulid koostöös hoidavad kalat tasakaalus, antudes tal kontrolli gaasi koguse üle oma mahas, et ta saaks ujuda sinna, kuhu iganes ta soovib - ka teiste kalade suunas!
Kalad rajatava veepudeli vesi on erittelti kasulikud, kuna loomad, kes elavad vesisises, on nii raske ellu jääda ilma sellest. Kala peab sageli ujuma erinevates sügavustes ja sobitama end mitmesugustesse olukordadesse veeallikas, võimedes kontrollida oma ujumisvõimet. See on nende jaoks väga kasulik, kuna nad saavad seda kasutada ebaohutusest põgenemiseks oma hinnaste eest, kes soovivad neid süüa sügavas, saada toitu eluks ja uurida uusi ookeani piire. Ja kuna nad suudavad ka veepinna kohal kõrgelt ujuda, on kaladel luxus saada veelgi veekesks; antakse neile vaneid ujumiseks ja pikki kitsi kehastikke, et ujuda veelgi kiiremini.
Gaasi kummigid kalades ja kurvikatel ning 'Kuidas see töötab'loomade teadus täielikult välja töötatud enne ilmumist_NOTIFY DIANA WAGNER'&item_image_fulltext.contentType+' — ResearchGate
Põhjendudes konkreetsele kalaliigile või kärbesel, võib kaasukütmisorgaan omada erinevat kuju ja suurust. See võib olla lihtne task, täiesti ümmargune või keeruliselt katkestatud. Selle kaasuks võib olla kas suitsetu, nitröogeen või mitmete kaaside kombinatsioon. Kuid see muutub kalaliikide ja kärbeseliikidega ning nende elupaigadega.
Kaasukütmisorgaan on olemas enamiku kalades ja see asub lähedal selgroodile ning on ka ühendatud magega. Selle orgaani nimetatakse ujumestommaks ja kaladel on spetsialiseeritud muskli, mis võimaldavad neil seda kaasemahusid kontrollida. Siis ongi kärbes, mis omab ka kaasukütmisorgaani, kuid nende kaasukütmisorgaan on rohkem nagu keel. Mitte ainult annab see ülemkeel neil võime ujumisnurga kontrollida, vaid see tegutseb ka puhakeorgana. Kärbesed saavad suitsetu erineval moel, kuna nad võivad seda võtta oma keeltest ja nahast.
EN
AR
BG
HR
CS
DA
NL
FI
FR
DE
EL
HI
IT
JA
KO
NO
PL
PT
RO
RU
ES
SV
TL
IW
ID
SK
SL
UK
VI
ET
HU
TH
TR
MS
GA
HY
KA
BN
LA
KK
